Bütsants
From Wikipedia, the free encyclopedia
Bütsants, tuntud ka kui Ida-Rooma riik, Ida-Rooma keisririik ja Ida-Rooma impeerium, oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosa territooriumil selle jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.
See artikkel on riigi kohta; Vana-Kreeka linna kohta vaata Byzantion. |
Bütsants (Ida-Rooma keisririik) Βασιλεία Ῥωμαίων, Ῥωμανία (Basileia Rhōmaiōn, Rhōmanía) Imperium Romanum, Romania 395–1453 | |||||
Bütsantsi lipp
14. sajandil | |||||
Bütsants oma suurimas ulatuses aastal 555. (Vasallid roosa tooniga) | |||||
Valitsusvorm | Autokraatia | ||||
---|---|---|---|---|---|
Keiser |
Constantinus Suur (u 330–337, esimene) Konstantinos XI (1449–1453, viimane) | ||||
Pealinn | Konstantinoopol | ||||
Religioon | Õigeusk | ||||
Pindala |
1 270 000 km² (457) 2 070 000 km² (565) 690 000 km² (775) 1 200 000 km² (1025) 120 000 km² (1320) | ||||
Rahvaarv |
16 000 000 (457)[1] 26 000 000 (565)[2] 7 000 000 (775)[3] 12 000 000 (1025)[4] 10 000 000 (1143)[5] 2 000 000 (1320)[3] | ||||
Riigikeeled |
Ladina keel (kuni 620) kreeka keel (620–1453) | ||||
|
Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn;[6] ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.
Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel saanud kreeka keel.[7]
Bütsantsi tekke eelloos on väga oluline aasta 324, mil Constantinus Suur otsustas viia riigi idaosa pealinna Väike-Aasias asunud Nikomeediast Bosporuse väina äärde Byzantiumi, mille nimeks sai Konstantinoopol, "Constantinuse linn" (alternatiivne nimi oli "Uus-Rooma"). Rooma riik jagati lõplikult aastal 395 pärast imperaator Theodosius I (valitses 379–395) surma.
Bütsants saavutas suurima territoriaalse ulatuse Justinianus I valitsusajal (527–565), kes vallutas tagasi suure osa endise Lääne-Rooma riigi aladest. Seejärel riik mõnevõrra nõrgenes, kuid Herakleios I valitsemisperioodil (610–641) viidi läbi ulatuslikud sõjaväe ja haldusreformid (uuteks haldusüksusteks said teemad) ning riigikeelena võeti kasutusele kreeka keel (ladina keele asemel).[8]
Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka, seda vaatamata ebaedule ja territooriumite kaotusele Rooma-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõdade käigus. Impeerium taastus tagasilöökidest Makedoonia dünastia valitsemise ajal aastatel 867–1056 ning muutus 10. sajandi lõpus uuesti silmapaistvaks suurvõimuks Vahemere idakaldal, konkureerides ülemvõimu pärast Fatimiidide kalifaadiga.
Pärast aastat 1071 kaotas Bütsants suurema osa oma Väike-Aasia territooriumist Seldžukkide dünastiale. Komnenoste dünastia ajal suutis riik 12. sajandil mõneks ajaks oma domineeriva positsiooni tagasi võita, kuid pärast Andronikos I Komnenose surma 1185. aastal sai alguse impeeriumi uus allakäik. Riigile sai saatuslikuks Neljas ristisõda, mille käigus Konstantinoopol vallutati ja Bütsants jagati mitmeks väikeriigiks.
Vaatamata pealinna tagasivallutamisele 1261. aastal jäi Bütsants Palaiologoste dünastia valitsemise ajal üheks paljudest rivaalitsevatest riikidest Vahemere idakaldal. Samas olid riigi viimased 200 aastat kultuuriline õitseaeg.[9] Sellele järgnenud kodusõjad 14. sajandil muutsid Bütsantsi nõrgaks ning enamik järelejäänud territooriumidest kaotati Bütsantsi-Osmanite sõdade käigus, mis kulmineerusid Konstantinoopoli langemisega 1453. aastal ja ülejäänud alade vallutamisega Osmanite riigi poolt.