Näljahäda Nõukogude Liidus 1932–1933
Nõukogude Liidus riiklikult organiseeritud näljahäda 1932–1933 / From Wikipedia, the free encyclopedia
Näljahäda Nõukogude Liidus 1932–1933 oli massiline nälg, mis hõlmas suure osa NSV Liidu tollasest territooriumist, peamiselt Ukraina NSVs, Valgevene NSV-s ja Vene NFSV-s (sh Kasahhi ANSV, mustmullavööndi keskosa, Põhja-Kaukaasia, Volga-äärne ala, Lõuna-Uuralid ja Lääne-Siber) ning põhjustas eri hinnanguil 2–14 miljoni inimese surma (enamik hinnanguid jääb 7–8 miljoni ümber).
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Tänapäeval leiab enamik Lääne ajaloolasi, et näljahäda põhjused olid eelkõige mitte looduslikud, vaid poliitilised: ümberkorraldused NSV Liidu põllumajanduses (kollektiviseerimine ja maaelanike sunnismaisus), totalitaarsed repressioonid (massilised hukkamised, küüditamised jms) ning poliitiline otsus vilja ulatuslikuks väljaveoks, millega NSV Liit omandas küll väärtuslikku valuutat, kuid jättis suure osa põllumajanduses hõivatud elanikkonnast nälga.
Kodusõja aegne punane terror töörahva klassivaenlasteks peetud elanikkonna rühmade vastu leevenes sõja lõppedes, kuid ei lakanud kunagi päriselt ning läks ajapikku üle stalinlikuks terroriks. Ehkki leninlikus marksismis kirjeldati talurahvast töölisklassi liitlasena, peeti seda ikkagi madala klassiteadlikkuse tõttu ebausaldusväärseks. Talurahva jõukamat osa, nn kulakuid ehk külakurnajaid, nähti aga põhimõtteliste klassivaenlastena, kes võisid sõbralikkust uue, töörahva riigi vastu vaid teeselda. Seepärast võeti NSV Liidu riiklikus ideoloogias üheks eesmärgiks "kulakluse likvideerimine", igasugust vastuseisu üleminekule põllumajanduslikult eraomandilt ühis- ja riigimajanditele (vastavalt kolhoosid ja sovhoosid) tõlgendati põhimõttelise riigireetmisena ning iga repressioonilaine hõlmas üha suuremat osa maaelanikkonnast. Nii hävitati riiklikult oluline osa põllumajanduslikku oskusteavet ja kapitali. Ehkki tsaariaja lõpul võeti ette katseid vähendada Venemaa põllumajanduse tehnilist ja töökorralduslikku mahajäämust Euroopa omast (nt minister Stolõpini reformid), ei jõudnud need katsed kuigi kaugele. 1917. aasta revolutsioonidega saabunud uus bolševistlik võim seadis aga ideoloogiliselt esikohale töölisklassi ja tööstuse, mistõttu majanduses keskendus riik rasketööstuse eelisarendamisele (millega püüti tõsta ka keerulises välispoliitilises olukorras elutähtsat sõjalist võimsust), jättes põllumajanduse tagaplaanile.
Nii kujunes inimkapitali allakäigu, põllumajanduse nõrga tehnilise taseme, ebaefektiivsete majandusorganisatsioonide juurutamise ja ebarealistlike tsentraalsete majandusplaanide koosmõjul NSV Liidu põllumajanduse nõrkusest süsteemne probleem. Seetõttu ei olnud lõpuks enam isegi võimalik, et põllumajandus riiklikke viisaastakuplaane täidaks, riiklik ideoloogia aga nõudis järjekindlat progressi ja pidas plaani mittetäitmist otseselt kuritahtlikuks sabotaažiks, millele riik reageeris omakorda uute repressioonidega. Esimese viisaastaku viimaseks aastaks oli vilja väljavedu vähenenud üle nelja korra.
NSV Liidus vaikiti näljahäda algselt maha ja ka pärast Stalini surma kujutati seda oluliselt väiksemana kui see tegelikkuses oli, nälja põhjusteks väideti aga ilmastikuolusid, sabotaaži ja kapitalistlike riikide NSV Liidu vastaseid sepitsusi. NSV Liidu kokkuvarisemise järel tunnistati näljahäda esmakordselt avalikult täies ulatuses ja seda uurisid ajaloolased, kuid nüüdseks on hakanud taas esile kerkima NSV Liidu aegne ajalootõlgendus. Ukraina ja Kasahhi näljahäda on väljaspool Venemaad nimetatud Stalini valitsuse korraldatud genotsiidiks.