Al-Ándalus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Al-Ándalus (araabia keelesالأندلس) on Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa ala, mis oli keskajal aastatel 711–1492 moslemite võimu all.[1][2]
Pärast moslemite tungimist Pürenee poolsaarele oli al-Ándalus kõigepealt Põhja-Aafrika piirkonna Umaijaadide kalifaadi osaks, muutudes hiljem emiraadiks ning seejärel iseseisvaks Abbassiidide kalifaadiks. Pärast Córdoba kalifaadi lagunemist 1031. aastal jagunes see territoorium nn esimesteks taifade kuningriikideks, pärast almoraviidide pealetungi "teisteks taifade kuningriikideks" ning pärast almohaadide pealetungi "kolmandateks taifade kuningriikideks". Poolsaare põhjaosas mägedesse tõrjutud kristlaste tagasivallutuse ehk rekonkista edasiliikumisega seoses kohandati al-Ándalusi nimi moslemite võimu all olevale kahanevale piirkonnale, mille piire lükati aina rohkem lõuna suunas, kuni katoliiklik kuningapaar 1492. aastal Granada vallutas. See vallutus tegi lõpu islami võimule Pürenee poolsaarel, kuid moslemi elanikkond poolsaarel säilis.