Käekell
From Wikipedia, the free encyclopedia
Käekell on randmel kantav kell.
See artikkel vajab toimetamist. |
Käekell on tänapäeval levinuim kaasaskantav kell, kuid tüüpiliselt on kella kantud ka keti otsas või taskus.
Esimesed käekellad arenesid 17. sajandil selleks ajaks juba kaks sajandit kasutusel olnud vedrumehhanismiga seinakellast. Esimesed käekellad olid mehaanilised. Tehnoloogia arenedes on vedrumehhanismi asemel hakatud kasutama kvartsi võnkeid või elektromagnetimpulsse.[1] Esimene digitaalkäekell valmis aastal 1970.[2]
20. sajandi algul peeti käekelli pigem ilu- või moeasjaks ning enesest lugupidav meesterahvas kasutas taskukella ehk uuri.[3] Esimese maailmasõja ajal leidsid aga sõdurid taskukella ebapraktilise olevat ning kinnitasid selle nahkrihmaga hoopis käe külge. Pärast sõja lõppu levis kella käe peal kandmine ka tsiviilisikute seas. Seega võib käekella laiema leviku alguseks lugeda 1920. aastaid.
Enamik vaid kellaaja jälgimiseks kasutatavaid odavaid ja keskmise hinnaklassi käekelli on elektroonilised kvartskellad.[1] Uuema aja käekellad näitavad lisaks kellaajale tihti ka nädala- ja/või kuupäeva, elektronkelladel võib olla veelgi rohkem funktsioone. Levinud on taimeri, stopperi ja äratuskella võimalusega käekellad ning harv ei ole ka GPS-tehnoloogia kasutamine või pulsi mõõtmise funktsioon.