Nukufilm
From Wikipedia, the free encyclopedia
Nukufilm on animatsiooni liik, kus liikumine salvestatakse faasinihkega nuku liigutamisega.
See artikkel räägib filmižanrist; Eesti filmistuudio kohta vaata Nukufilm (filmistuudio). |
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2007) |
Animatsiooni tegemine toimub stiilis liigutamine-stopp-võte-liigutamine-stopp-võte- ... Ingliskeelse termini stop-motion animation otsene tõlge ongi "liikumine-seis hingestamine".
Nukufilmi tegemine on jätkuv-lineaarne protsess, liigutusi ei saa enam hiljem animatsiooni keskele-vahele teha. Erinevus joonisfilmist just selles järjestikulisuses peitubki, sest joonisfilmis saab kaadreid liikumise piltidele "vahele" joonistada.
Nukufilm on üks stoppkaaderanimatsiooni alaliike, kus liikumise illusioon saavutatakse objekti järk-järgult liigutamise ja pildistamisega. Kui stoppkaaderanimatsioon on igasuguse liikumise järk-järgult pildistamine ja filmiks monteerimine, siis nukufilm tegeleb ainult nukkude või nukulaadsete objektide hingestamisega. Realistliku liikumise saavutamiseks tuleb objekt liikuma panna kiirusega 24 kaadrit sekundis.
Esimeseks nukufilmikatsetuseks võib lugeda Albert. E. Smithi ja J. Stuart Blacki 1898. aastal tehtud nukufilmi "The Humpty Dumpty Circus", kus akrobaatidest ja loomadest koosnev mänguasjade tsirkus ärkab ellu.
Esimene pioneer ja suurim algusaegne Euroopa nukufilmi tegija oli Ladyslaw Starewitz (1892–1965), kelle käe all valmisid esimesed konkreetseid lugusid jutustavad nukufilmid. Väga kuulus on Krõlovi valmi järgi filmitud lugu "Ritsikas ja sipelgas" (1911). Starewitz alustas dokumentaalfilmide tegemist putukatest ja sealt edasi hakkaski kasutama oma eelnimetatud nukufilmid päris putukaid – idee poolest kasutas putukate kehasid ja jalgadeks traati. Oma eksperimentide tulemusena jõudis juba nii-öelda õigete nukufilminukkude valmistamiseni, kus nahka oli kasutatud nahaks ja traati tegelaste luude asemel, et saaks vajalikust kohast väänata ja saavutada poosid, mis nukkude ilmestamiseks vajalik.