Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800)
Venemaa diplomaat / From Wikipedia, the free encyclopedia
Krahv Otto Magnus von Stackelberg (7/18. veebruar 1736 – 8. november 1800 Dresden) oli Venemaa keisririigi diplomaat.
See artikkel räägib 1736–1800 elanud Otto Magnus von Stackelbergist. Teiste samanimeliste kohta vaata Otto Magnus von Stackelberg. |
Otto Magnus sündis oma samanimelise isa, Otto Magnus von Stackelberg (1704–1765) viienda lapse ja esimese pojana. Ta õppis 1753. aastal Leipzigi ülikoolis. Tema diplomaatiline tegevus algas 1764 Venemaa keisrinna Katariina II Eestimaa-visiidi ajal keisrinnaga tutvumisest. 1765 sai Lüganuse ülemkirikueestseisjaks. 1767. aastal sai ta Venemaa suursaadikuks (1766–1779) Hispaanias, 1771 keisrinna tegelikuks kammerhärraks.
1772 sai ta suursaadikuks (1772–1790) Rzeczpospolitas, kus korraldas Poola esimese jagamise. Tema esimene ülesanne sealjuures oli saavutada, et Poola seim ratifitseeriks Poola jagamise lepingu. Altkäemaksude abil ta saavutaski lepingu ratifitseerimise.[1] Saksa-Rooma keiser Joseph II andis talle 1775[2] riigikrahvi tiitli. Samal aastal sai temast Malta rüütel[viide?].
Aastatel 1791–1793 oli ta Venemaa suursaadik Rootsis. 1795. aastal sai ta salanõuniku tiitli.
Teenete eest autasustati teda Poola Valge Kotka (1773), Aleksander Nevski ja Püha Andrease ordeniga.
Otto Magnus von Stackelbergile kuulusid Eestimaal Atsalama, Ereda, Hagemäe, Hirmuse, Jõetaguse, Kohtla, Pagari, Püssi, Purtse, Satsu, Väike-Pungerja, Väike-Soldina, Uue-Varudi mõis, Voorepera, Kuramaa kubermangus Ungurmuiža mõis ja Peterburi kubermangu Jamburgi maakonnas Narva valla Lilienbachi mõisa alad.