Kreeka ajalugu
From Wikipedia, the free encyclopedia
See artikkel on ülevaade Kreeka alade ja Kreeka riigi ajaloost.
Viimasel ajal vaidluse alla sattunud teadusliku arvamuse järgi rändasid Hellase kultuuri varajasel ajajärgu viimase faasi (Kreeka vanema pronksiaja, umbes 2200–2000 eKr) alguses ja selle ajal[1] Balkani poolsaare lääneosast tänapäeva Kreeka alale indoeurooplased (vaata ka paleobalkani keeled) ja segunesid sealsete kreekaeelsete elanikega, võib-olla vanaeurooplastega. Samal ajal oli Kreetal maailmaajalooliselt olulise Minose kultuuri (umbes 3300–1100 eKr) esimene õitseng (algpaleeline periood), millest pärinevad muu hulgas muljetavaldavad Knossose palee ehitised ja Phaistos.
Mandril arenes 1600. aasta paiku eKr Mükeene kultuur, Euroopa mandri esimene kõrgkultuur ja vanim kultuur, millest pärinevad kreekakeelsed kirjalikud mälestised (vaata ka lineaarkiri B). Tähtsate Mükeene kultuuri paleekeskuste seas, mis tekkisid alates umbes 1400. aastast eKr ja millest tsentraalselt hallati suuremaid piirkondi (vt Hellase kultuuri hiline ajajärk), olid Mükeene, Teeba, Tiryns ja Nestori palee Pylose lähedal. Umbes 1450 eKr vallutasid mandrikreeklased Kreeta ja võtsid võimu ka Küklaadidel, Dodekaneesidel ja teistel Egeuse mere saartel ning seni Minose kultuuriga asulates Väike-Aasia rannikul, sealhulgas Mileetoses. Mükeenlased olid tihedas kokkupuutes Vahemere idaranniku riikidega ning ka mõnede piirkondadega lääne pool, sealhulgas Lõuna-Itaalia, Sardiinia ja Aadria mere põhjarannik. 12. sajandi alguses eKr lõhuti paljud Mükeene kultuuri keskused. Mõnes maakonnas, näiteks Messeenias, jäeti maha ka peaaegu kõik ülejäänud asulad, mis annab tunnistust rahvastiku järsust kahanemisest või ulatulikust rändest. Nende sündmuste põhjused on tänini vaidluse all, end tõenäoliselt on need seotud paljude samaaegsete purustustega ja pööretega paljudes kohtades Vahemere rannikul, mille juures oli nähtavasti sageli mängus mererahvaste käsi. Hoolimata paljudest purustustest peamiselt mandril säilis Egeuse mere piirkonnas veel umbes 150–200 aastat Mükeene kultuur.
Doorlased rändasid Loode-Kreekast Peloponnesosele, hiljem ka Kreetale ja Rhodosele. Millal täpselt doorlaste sissetung aset leidis, see on vaidluse all, aga väga tõenäoliseks peetakse seda, et doorlased tungisid massiliselt lõuna poole 12.–10. sajandil eKr. Mandri elanikud, hellenid, korraldasid alates 8. sajandist eKr suuri ekspeditsioone ning uurisid Vahemerd kuni Atlandi ookeanile ja Musta merd kuni Kaukaasiani. Kogu Vahemere rannikule, Väike-Aasiasse ja Põhja-Aafrika rannikule rajati nende ekspeditsioonide järel uute turgude avamiseks arvukaid kreeka kolooniaid.
Klassikalisel ajajärgul (5. sajand eKr) koosnes Kreeka peamiselt polistest, perifeerias oli ka teistsuguse riigikorraga riike, nagu Makedoonia kuningriik, Epeiros ja Bosporose kuningriik. Tähtsaim polis oli Ateena, järgnesid Sparta ja Teeba. Iseseisvussoov ja vabadusearmastus aitasid kreeklastel Kreeka-Pärsia sõdades pärslasi võita. 4. sajandi teisel poolel eKr vallutasid kreeklased Aleksander Suure juhtimisel Pärsia riigi ning suurema osa tol ajal tuntud maailmast. Järgnevad diadohhide sõjad Aleksander Suure impeeriumi lagunemisel tekkinud riikide vahel viisid lõpuks selleni, et Rooma riik ründas Philippos V ajal Makedooniat.
Aastal 146 eKr läks Kreeka Rooma riigi koosseisu. Sellega oli iseseisva Kreeka poliitiline ajalugu peaaegu kaheks aastatuhandeks läbi. Ent kreeka kultuur elas edasi ka Rooma riigis ning avaldas alates 2. sajandist eKr ka Rooma tsivilisatsioonile üha suuremat mõju. Aastal 330 eKr viis keiser Constantinus oma pearesidentsi üle Konstantinoopolisse, pannes sellega aluse Ida-Rooma riigile, mis hiljem sai tuntuks Bütsantsi nime all. Bütsants muundas Kreeka ja Rooma kultuuripärandi uueks kristlikuks tsivilisatsiooniks. Bütsantsi vallutas 1453. aastal Osmanite riik. Kreeklased jäid peaaegu 400 aastaks Osmanite riigi võimu alla. Nad säilitasid oma keele, religiooni ja identiteedi, aga nad ei pidanud end enam helleniteks (nii nimetati paganaid), vaid roomlasteks (bütsantslasteks).
25. märtsil 1821 alustasid kreeklased Türgi-vastast ülestõusu ja võitlesid Kreeka iseseisvussõjas 1828. aastaks kätte iseseisvuse. Sel ajal toimus kreeklaste enesetajus sakslaste, inglaste, prantslaste ja venelaste algatatud muutus: nad hakkasid end üha enam pidama mitte bütsantslaste, vaid antiikaja hellenite järglasteks. Et uus riik hõlmas ainult osa kreeklaste asualadest, käis võitlus järk-järgult edasi. Aastal 1864 läksid Kreeka võimu alla Joonia saared, 1881 Tessaalia ja osa Epeirose. Kreeta, Egeuse mere idaosa ja Makedoonia lisandusid 1913 ja Lääne-Traakia 1919. Pärast teist maailmasõda 1947 anti Kreekale üle ka Dodekaneesid.
Teise maailmasõja ajal 1940 ründas Itaalia Kreekat (Itaalia-Kreeka sõda). Kreela väed suutsid sissetungijad peatada. Lõpuks tuli Saksamaa aprillis 1941 Itaaliale appi (Balkani sõjakäik), Itaalia ja Saksamaa okupeerisid Kreeka. Partisanid osutasid okupantidele vastupanu. Vabanemisele järgnes neljaaastane Kreeka kodusõda, millesse avalikult sekkusid Briti väed, et tagada Lääne mõju Kreeka kommunistide vastu. Kodusõda tõi kaasa uued ohvrid ja suured purustused.
Aastal 1967 toimus sõjaväeline riigipööre; kolonelide diktatuur kestis 1974. aastani. Pärast 1974. aasta Kreeka referendumit kaotati 1975. aastal monarhia ja kehtestati parlamentaarne demokraatia. Kreeta astus 1952 NATOsse ja 1981 Euroopa Majandusühendusse.