Ludvík Svoboda
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ludvík Svoboda (25. november 1895 Hroznatín – 20. september 1979 Praha) oli Tšehhoslovakkia sõjaväelane ja riigitegelane.
Esimeses maailmasõjas mobiliseeriti Ludvík Svoboda Austria-Ungari armeesse. 1916. aasta septembris läks ta Idarindel Venemaa poole üle ja astus Tšehhoslovakkia korpuse koosseisu.[1] Kodumaale tagasi pöördus 1921. aastal. 1921. aasta oktoobris astus Ludvík Svoboda Tšehhoslovakkia armee teenistusse. 1923–1931 teenis Užgorodis algul rooduülemana ja hiljem polguülema asetäitjana. 1934. aastal sai ta alampolkovniku auastme.
Tšehhoslovakkia okupeerimise järel osales põrandaaluses vastupanuliikumises. 5. juunil 1939 põgenes ta Poolasse. 3. septembril 1939 määrati Poolas asuvate Tšehhoslovakkia väeosade juhatajaks. Langes 1939. aasta septembris Poolasse tunginud Punaarmee kätte vangi, interneeriti ja viidi Nõukogude Liitu. 1942. aastast asus Svoboda Buzulukis korraldama Tšehhoslovakkia armeekorpust, mille juhatajaks ta sai.[2]
1945–1950 oli Ludvík Svoboda Tšehhoslovakkia rahvusliku kaitse minister. 1948. aasta veebruaris astus ta Tšehhoslovakkia Kommunistlikku Parteisse. 1950–1951 oli Svoboda Tšehhoslovakkia valitsuse esimehe asetäitja. 1951. aasta lõpus sattus Ludvík Svoboda ebasoosingusse, ta vabastati valitsuse esimehe asetäitja kohalt ja heideti parteist välja. Lühikest aega viibis ta vangistuses. 1954. aastal võeti ta parteisse tagasi. Aastatel 1954–1964 oli ta Tšehhoslovakkia Rahvakogu juhatuse liige.[3] 1955–1958 oli ta Sõjaväeakadeemia ülem.[4]
30. märtsist 1968 kuni 29. maini 1975 oli Ludvík Svoboda Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi president.[5]