Soome keelepoliitika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Soome keelepoliitika väljendab Soome riigi seisukohti eri keelte ja eri keeli rääkivate inimrühmade suhtes. Soome keelepoliitika põhiküsimuseks on 19. sajandist alates olnud soome ja rootsi keele staatus ja jõuvahekord riigi ametlike keeltena. Eriti Soome iseseisvuse algusaegadel toimus nende keelte ümber intensiivne poliitiline võitlus. 1919. aasta põhiseaduse §14, millel praegune kahe riigikeele mudel põhineb, põhjustas väljatöötamisel palju poleemikat ja selle lõplik variant oli neljas versioon eelnõust, mille valitsus parlamendile esitas. Keelepoliitika oli edaspidigi vastuoluline, kuid pärast Teist maailmasõda saavutati praegune tasakaal.[1]
Sõjajärgsel ajal tõusid ka teiste keelte õigused esile. Kehtiv seadusandlus reguleerib põhjasaami, Inari saami, koltasaami, karjala[2], viipekeele ja mustlaskeele staatust. Teised traditsioonilised vähemuskeeled Soomes on vene ja tatari[3]. 1990. aastatest alates on rahvusvahelistumise ja sisserände tõttu esile kerkinud ka teiste keelerühmade õigus säilitada oma keelt ja kultuuri. Teiselt poolt on oluline anda neile õpetust riigikeeles, et soodustada integratsiooni.[4]
Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartat kohaldab Soome riik põhjasaami, Inari saami, koltasaami, karjala, jidiši, vanavene ja tatari keelele ning mustlaskeele ja viipekeelele.[2].